Esimesed, kes hakkasid kasutama videouuringut klassiruumi protsesside tundma õppimiseks, olid Bellack ja tema uurimisgrupp (1966) ning Jackson (1968). Filmiti klassikalist õppesituatsiooni: A: õpetaja initsieerib; B: õpilane vastab; C: õpetaja kinnitab (hästi, õige, vale jne).
70ndatel kasutus laienes: Cazden, John, Hymes 1972; Willis 1977, Mehan, 1979 (esimene videouuringu kasutaja, kelle tulemused tekitasid läbimurde ning kes jätkab ka tänapäeval); Lundgren 1972.
80ndatel klassiruumi uurimustes eriti midagi ei toimunud, küll aga kasutati videouuringut teistes valdkondades, iseäranis UK-s (common knowledge uurimused): Anward, 1983; Edwards & Mercer, 1987.
90ndatel muudeti videouuringu teoreetilisi seisukohti ja fookust: Sahlström 1999, Santa Barbara Classroom Discourse Group, 1993; Bergqvist, 1990; Alton.Lee, Nuthall, Patrick, 1993. Saadi aru, et "kui sa tahad aru saada õppimisest, siis pead vaatama, mida inimesed teevad". (Learning is a doing, learning is an activity. Video is the best way of documenting, what people do.)
2000ndatel kasutus laienes veelgi: Shadowing; Macbeth 2004; Hellerman, 2003; Clarke et al. Nüüd ei oma videosalvestust tegev uurija uuritavaga tingimata otsekontakti.
Ajaloolised tendentsid klassiruumi videouuringus kokkvõttes:
> õppesisu edastamisest ja vastuvõtmisest (Bellack) õppimise kui osalemiseni (Lave);
> õpetamise parendamisest (Lundgren) sotsiaalse tegevuse mõistmiseni (Mehan);
> õpetajate jälgimisest (Lundgren) õppurite jälgimiseni (Alton, Lee, Nuthall, Patrick);
> from teaching to studenting (Sahlström);
> väljenduste fikseerimisest (Callewaert and Nilsson) tegevusstruktuuride fikseerimiseni (Sahlström);
> lokaalsetest uuringutest rahvusvaheliste projektideni (LPS, TiMSS, TALIS, OECD);
> õpetaja jälgimisest koolietnograafiani (school etnographies) (Flanders-Ambjörnsson);
> ortograafilisest transkriptsioonist (Bellack) põhjaliku laiahaardelise esitlemiseni (Liljestrand);
> audiomaterjali analüüsist (Mehan) videomaterjali analüüsini (Mortensen).
No comments:
Post a Comment